Teadur: Emajõgi ja Peipsi ei pea tehase koormusele vastu

Võib vist väita, et võrreldes mitme teise riigiga elame me väga puhtas keskkonnas, ning riskida oma kõige väärtuslikuma varaga – puhta loodusega – oleks väga rumal ja lühinägelik, leiab TTÜ meresüsteemide instituudi  vanemteadur Ants Erm.

Peipsi järve keskkonnaseisund on pärast vahepealset kerget paranemist viimase kümne aasta jooksul jälle halvenenud ja langenud rahuldavalt hindelt kesisele. Samas on Eesti võtnud kohustuse tegutseda selle nimel, et järgmisel kümnendil võiks Peipsi seisundit taas heaks hinnata.

Paratamatult kerkib üles küsimus, kas järve seisundi halvenemine on tingitud Eestist või Venemaalt lähtuvast koormusest – teatavasti kõige suurem fosfori ja lämmastiku voog pärineb Velikaja jõest (60%).

Emajõkke ja Peipsi järve

Emajõe äärde planeeritav puidurafineerimise tehas tarbib magevett 0,85 m3/s, ehk 2,2 mln m3 kuus, see vastab 734 400 inim­ekvivalendile (3 m3/kuu). Nii suure tehase heitveepuhastile on küll kehtestatud üsnagi ranged nõuded: piirkontsentratsioonid jõkke juhitavas vees on heljum – 15, üldlämmastik – 10 ja üldfosfor – 0,5 mg/l.

Aga ikkagi. Arvestades, et aastane heitvee kogus on 26,8 mln kuupmeetrit, jõuab tootmisest Emajõkke 400 tonni tahkeid setteid, 270 tonni lämmastikku ja 13,5 tonni fosforit.

Lahustunud ained jõuavad Peipsi järve, heljum settib mudana koos tarbimata jäänud fosfori ja adsorbeeritud mürkidega jõe ning järve põhja. Lämmastik põhjustab vetikate õitsengut (fosforipuuduse all Peipsi ei kannata), ja kui tavavetikad lämmastiku ära tarbivad, hakkavad vohama sinivetikad, mis on suutelised siduma ka õhulämmastikku – kõik see toimib ka juba praegu.

Tallinna Tehnikaülikooli professori Enn Loigu andmetel jõudis 2008. aastal heitvetega Emajõe kaudu Peipsisse ligikaudu 16 tonni fosforit, sellele lisanduks tehase käitamisel veel 13,5 tonni.

Võrreldes fosfori kontsentratsiooni muutumist jaamades, mis asuvad Peipsi keskosas, Lämmijärve keskosas ja Pihkva järve vahetus läheduses, on näha, et alates 2012. aastast on tegu tõusva trendiga nii Peipsi kui Pihkva järves, kusjuures Peipsi trend ületab kahekordselt Pihkva järve oma.

Seega, fosforikoormuse tõus Peipsi järves on vaid osaliselt tingitud Pihkva järve seisundist, teise poole koormuse kasvust oleme ise põhjustanud. Nii et seatud eesmärk – muuta Peipsi keskkonnaseisundit eelolevatel aastatel tõusvas joones aina paremaks – liigub kättesaamatusse kaugusse. Seda eriti veel juhul, kui kahekordistada peamisest allikast, Emajõest tulevat reostuskoormust.

On veel üks tselluloositehastele spetsiifiline reostusliik – kloororgaanilised ohtlikud ained. Me kõik teame, et elavhõbe on tervisele väga ohtlik element. Tselluloosi tootmisel tekivad ka tänapäevase tehnoloogiaga elavhõbedast 3000 korda toksilisemad ained – dioksiinid.

Dioksiinid on väga püsivad ja kumulatiivsed – nagu rasked metallidki, ladestuvad need elusorganismide kudedesse. Paraku hakati nendele sigimisvõimet ja pärilikkust mõjutavatele mürkidele tähelepanu pöörama alles möödunud sajandi seitsmekümnendatel. Sinnamaani sattusid need vabalt vette ja setetesse.

Dioksiinide seire on väga komplitseeritud ja kallis (~1000 eurot setteproov) – loodusliku veeproovi analüüs on peaaegu et võimatu, Eestis dioksiine ei analüüsita. Olen aastatel 2012–2014 Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisel korraldatud projekti käigus ka ise analüüsinud (Saksamaal) Tallinna, Muuga ja Ihasalu lahtede setteproove – ohtlikul tasemel reostust toona ei leitud.

Kõrgeimad väärtused (3–6 ng/kg) olid viies Tallinna ja ühes Muuga lahe setteproovis, kuid needki jäid alla Norras kehtestatud tausttasemele (10 ng/kg).

Võrdluseks – Soomes Kymijõest (millel paiknes kokku vähemalt neli tehast) võetud proovide näitaja küündis 350 000 ng/kg, suudmeala meresetetes (Kotka linna lähistel) 500 ng/kg. Samasuguste probleemidega maadeldakse ka Botnia lahe mõlemal kaldal. Dioksiinid ei kao settest kuhugi, läbi toiduahela jõuavad need ka meie toidulauale.

Äänekoski tehasele Soomes on antud keskkonnaluba suunata järve 52 tonni kloororgaanilisi ühendeid aastas (need kõik ei ole muidugi dioksiinid!). Emajõe äärde planeeritava tehase puhul võib eeldada poole väiksemat kogust, aga ikkagi – 25 tonni klooriühendeid, sh dioksiinid, ladestub Emajõe ja Peipsi setetesse igal aastal.

Mürgitatud kalad söömiseks

Eestis ei ole kehtestatud kvaliteedi piirväärtusi dioksiinidele – ei vees ega setetes, küll on kehtestatud kvaliteedinäitaja kalade jaoks – 6,5 ng/kg. Peipsi kala on praegu ohutu, dioksiinide mürgisuse näitaja jääb koha ja latika puhul 0,4 ng/kg, ahvena puhul 0,1 ng/kg juurde (Soome lahe ahven 0,6 ng/kg), samas näiteks Kymijoki saastatud osas on kalade toksilisus 1,3 ng/kg.

Teema lõpetuseks üks näide tsükliliste kloororgaaniliste ühendite kohta inimorganismis. 1993. aastal määrati dioksiinide ja furaanide (PCDD/F) ning polüklooritud bifenüülide (PCB) summaarne toksilisus mõne Euroopa riigi linnapiirkondade naiste rinnapiimarasvas – uuring on oluline, kuivõrd kõige tundlikumad dioksiinide kahjulikule toimele on kuni kahekuused lapsed.

Allikas: Maaleht

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga