Strandberg: Maailma tegelikkusega kokku minevat plaani ei paista ühegi erakonna programmist

Poliitiku Marek Strandbergi sõnul on erakondade valimisprogrammide keskkonnaosad nagu horoskoobid. Terviklikku, maailma tegelikkusega kokku minevat plaani ei paista ühestki, küll on neis isetäituvaid ennustusi, kõigile meeldida tahtmist ja lihtsalt sõnavahtu.

Keskerakond kuulutab ühelt poolt vajadust odavate tootmissisendite järele ja teisalt vajadust põlevkiviärist loobumise fondi järele. Mingit plaani raiskavat või kliimavaenulikku tarbimist maksustama hakata pole. Omapärane lause: «Toetume ÜRO säästva arengu eesmärkidele, arvestades Eesti kultuuriliste eripäradega.» Millised on need kultuurilised omapärad? Millised tahes, loomulikult. Me oleme traditsiooniliselt käinud karusnahkades ja oma jäätmeid jõgedesse valanud?

Eesti 200 positsioneerib end rahumeeli pruuni äri ajajate toetajaks: «Puit, toit ja põlevkivi on Eesti tööstuse suurimad sambad.» Pika perspektiiviga erakonna jaoks üsna lühinägelik avaldus. Seda tsementeerib veel ökoloogiline rumalus: «Hästi arenenud puidutööstus on keskkonnahoidlik ja tasakaalustab tõhusalt põlevkivi kaevandamisega tekkivat CO2 jalajälge. Mõlemad muudavad Eesti elu jõukamaks ja paremaks.» Ei tasakaalusta, aga loosungiks sobib ikka. Oma põlevkivipattude lunastamiseks peaksime lõunapoolseid kõrbeid metsastama hakkama.

SDE lubab: «Võtame pikaajaliseks eesmärgiks, et aastaks 2050 on Eesti energiatootmise süsinikuheide viidud nullini; /…/ Suuname põlevkivitööstust suurema lisandväärtuse ja väiksema keskkonnakahju suunas.»

Mida võiks põlevkivist küll leida, et näiteks kümme korda vähem kaevates ja selle olluse kallal nokitsedes õnnestuks saavutada sama tulukus kui praegu? Vastus vääriks ilmselt mitut Nobeli preemiat, aga kes teab, ehk on just Eesti põlevkivi see, millest odavalt ja palju saab toota mõnd nanomaterjali. Grafeeni näiteks. Uuritagu!

Isamaa tuvastab ning loetleb oma keskkonnaprogrammi sissejuhatuses kõik olulised nüüdisaja keskkonnaprobleemid. Kõike kavatsetakse teha arukalt ja innovaatiliselt, aga paraku ei lahenda pool-lahendused keskkonnaprogrammi sissejuhatuses loetletud probleeme. Vaatamata soovile meeldida nii kalureile, metsameestele, põlevkivielektri keetjatele kui üldse kõigile, kel raha ja hääled.

On ka kohustuslik osa, kuidas muidu: «… kujundab Eesti majanduse sajandi keskpaigaks /…/ konkurentsivõimeliseks vähese süsinikuheitega majanduseks.» See, sõbrad, tuleb ka sellega tegelemata. Nad saavad sellest ise ka imehästi aru, sest energeetikapeatükis on selline väide: «pakkuda põlevkivisektorile õlitootmisse investeerimiseks tarvilikku kindlust».

Reformierakonna jaoks on loodus valdavalt rekreatiivse tähendusega: «Mida mitmekesisem ja puhtam on meie looduskeskkond ja mida rohkem on Eesti inimestel võimalusi ja põhjust looduses aega veeta…» See on ju nii armas lause, kas pole? Maailma peamine küsimus on paraku just selles, et inimene veedab liiga palju aega looduses ning muudab ja on muutnud seda arutul moel.

EKRE loodushoiu ja energeetika osa on lihtne: puhas loodus, aga siiski piisavalt tööstust ja põllumajandust, ja seda targalt ja tasa. Ses mõttes on nad oma vaimse eellase, Rahvaliidu, sissetallatud rajal. On üsna selgelt aru saada, et see nende jaoks oluline teema pole. Mis pagana liikide kadumine ja kliimamuutused – rahvus on oluline. Lootustandvaim osa EKRE programmis on siduvate rahvahääletuste sisseviimine. Kui see kunagi juhtub, siis on see mõistagi tõehetk, kui globaalselt mõistev Eesti päristahe on.

Vabaerakondki ei saa võtmata kõne alla paratamatult saabuvat taastuvenergeetikat – 50 protsenti aastaks 2030. Tark võrk ja mikroenergeetikale eeliste loomine on eraldi välja toodud. Praktilisema meelelaadiga inimesed võiksid aru saada, et selle programmi õnnestumisel on tõepoolest võimalik rahalise paigutusega taastuvvoolu tootmisse valmis meisterdada pensionisammas, mille kaupa – elektrit – ikka ja alati tarbima jäädakse. Eraldi sellist lahendust küll välja pole toodud.

Eestimaa Rohelised võrdlevad Eesti majandust Soome ja Rootsi omaga, osutades, et seal kulub rikkusühiku teenimiseks oluliselt vähem energiat. Mõistagi, tööviljakus ja töö organiseeritus on lihtsalt paremal tasemel. Loota lihtsa imenupu peale ilmselt ei saa ja lahendused on kaubanduse ning majanduse edendamises. Ka roheliste programmi õnneks on seal isesaabuvaid nähtusi – nagu elektritransport ja ulatuslik taastuvenergeetika. Mida ma programmist aga ei leidnud, on ettevõtte tasemel keskkonnakasutuse üle arvepidamine – viis, kuidas saada ülevaade toimuvast ning teisalt muuta ka maksupoliitika sihtimist keskkonnaasjus täpsemaks.

Elurikkuse Erakond. Nende programm on üldine ja ses mõttes aus mis aus. Ei mingit asjaliku ja tõsiseltvõetavana paistvat programmilist teksti. Emotsioon, mulje – garanteeritud vabadus mistahes koalitsioonidesse minekul. Avalike esinemiste keskkonnateemalised tekstid jätkuvad neil sealt, kus paljude teiste retoorilisse kurku klomp tekib.

Loe lähemalt Postimehest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga