Silver Jakobson: Tähelepanekuid puidurafineerimistehase planeerimisest

Tulles vastu OÜ Est-For Invest soovile, algatas valitsus 2017. aasta kevadel Viljandi ja Tartu maakonnas riigi eriplaneeringu, mille koostamise eesmärk on puidurafineerimistehasele sobivaima asukoha leidmine ja tehase rajamiseks detailse planeeringulahenduse koostamine.

Puidurafineerimistehase rajamise proloog on Riigikogu majanduskomisjoni algatusel planeerimisseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine 2017. a kevadel, mille tulemusel anti riigile õigus leppida planeeringust huvitatud isikuga kokku, et planeeringu koostamise ja selle mõjude hindamise eest tasub isik, kelle huvides planeering koostatakse.

Planeering keskendub Emajõele ja selle lähiümbrusele, mis sisuliselt välistab võimalikud alternatiivid teistes maakondades, st alternatiive kaalutakse vaid Tartu maakonna piires.

Kuigi planeerimismenetlus on faktiliselt algatatud ka Viljandimaale, on raske uskuda, et Viljandimaa tegelikult tehase võimaliku asukohana kaalumisele tuleks: nimelt asub Viljandi maakonnas Emajõe Võrtsjärve-poolses osas üksnes Meleski raba. Planeerimisseaduse § 32 lõike 2 kohaselt tuleb riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku tegemisel kaaluda mitut võimalikku asukohta, et leida ehitisele parim võimalik asukoht, mille valimisel oleks arvestatud majanduslike, sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja muude kaalutlustega. Praegu kaalutakse valikuid juba väga piiritletud alal ja sisulised alternatiivid muudes maakondades jäävad juba eos analüüsidest välja.

Tartu Maavalitsus tegi Rahandusministeeriumile riigi eriplaneeringu algatamise eelnõu kooskõlastamise käigus ettepaneku kaaluda puidu rafineerimistehase rajamisel ka Ida-Virumaa, sh Narva jõe äärset alternatiivi, sest Peipsi järve haavatavus reostuskoormusega on mistahes merealast märksa suurem ja tagajärjed oluliselt raskemad. Rahandusministeerium keeldus Ida-Virumaad alternatiivina kaalumast, tuues põhjuseks: „/…/ see asub eemal Eesti ja Läti puiduressursist, millega arvestatakse tehase toimimisel.” Sisuliselt viitas ministeerium sellele, et Ida-Virumaast tehase asukohana ei oleks arendaja huvitatud. Riigi eriplaneeringu algatamise otsuses on ära toodud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) seisukoht, mille järgi ei pea MKM vajalikuks algatada riigi eriplaneeringut asukohtadesse, kuhu investor tehast rajada ei soovi.

Puidurafineerimistehase planeerimine peaks toimuma Tartu maakonnaplaneeringu kaudu, arvestades menetletava riigi eriplaneeringu kitsast fookust.

Keskendudes sisuliselt vaid ühele maakonnale, ei ole puidurafineerimistehase riigi eriplaneering kooskõlas planeerimisseaduses toodud riigi eriplaneeringu mõttega lahendada selliste olulise ruumilise mõjuga ehitiste püstitamine, mille asukoha valikul või toimimisel on vaja välja selgitada maakonnaüleseid huvisid. Samuti ei mahu puidu tselluloositehas planeerimisseaduse § 27 lõikes 2 toodud näitlikku objektide loetellu, mille rajamisel peaks menetlusliigina kasutama riigi eriplaneeringut (sh riigimaantee, avalik raudtee, rahvusvaheline lennujaam, rahvusvaheline sadam, riigikaitseline või julgeolekuasutuse ehitis, torujuhe, elektrijaam, kõrgepingeliin, ohtlike jäätmete lõppladustuspaik).

Kuigi planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses, peaks riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel olema määratud lähimuse põhimõttega, mis tähendab, et avalik-õiguslikke kohustusi täidavad eelistatavalt kodanikule kõige lähemal seisvad võimuorganid. Vaid ühte maakonda hõlmav planeerimismenetlus, nagu puidurafineerimistehase planeerimise menetlus oma sisult näikse olevat, peaks seega toimuma lähimuse põhimõtet arvestades Tartu maakonnaplaneeringu raames. See tagaks Tartu maakonna kohalike omavalitsuste parema kaasatuse planeerimismenetlusse ja erinevate huvide tasakaalustatuma arvestamise, sest planeerimismenetlust rahastataks sellisel juhul riigieelarvest.

Puidurafineerimistehase senine planeerimismenetlus loob ohtliku pretsedendi ning on vaid aja küsimus, mil järgmine erainvestor soovib kohaliku kogukonna huvide tasalülitamiseks riigi eriplaneeringuga ellu viia oma ärihuvid, lubades sealjuures kinni maksta oma soovidele vastava planeeringu menetluse.

Olemata vastu riigi eriplaneeringule kui instituudile ning omamata seisukohta küsimuses, kas ja kuhu plaanitav puidurafineerimistehas peaks rajatama, leian siiski, et riigi eriplaneeringu menetlus praegusel kujul ei vasta planeerimisseaduse mõttele ega taga tasakaalustatud huvide kaalumist menetluse käigus.

Selleks, et riik saaks täita planeerimisseaduse eesmärki luua ruumilise planeerimise kaudu eeldused ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu, maakasutuse, kvaliteetse elukeskkonna ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut, tuleb riigile riigi eriplaneeringute elluviimiseks näha ette riigieelarves vahendid sellisteks planeeringuteks. Samuti tuleks riigi eriplaneeringutega sisuliselt kaaluda alternatiive üle Eesti ning kui juba algusest peale on selge, et planeering tuleb koostada vaid ühe maakonna piires või objektile, mille rajamiseks pole tingimata vaja riigi eriplaneeringu koostamist, tuleks riigi eriplaneeringu koostamisest loobuda ja viia läbi planeerimismenetlus maakonna- või üldplaneeringuna.

Silver Jakobson on riigiametnik ja maainsener.

Algallikas: Postimees Maa Elu 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga