Riiklik eriplaneering – pretsedent erahuvides või avalikes huvides?

2017 aasta jaanuaris esitas Est-For Invest riigihaldusministrile taotluse riigi eriplaneeringu algatamiseks puidurafineerimistehase rajamiseks. Sama aasta märtsis algatati eelnõuna planeerimisseaduse muutmine – seaduse muudatus võeti vastu juba mais, olenemata riigikontrolöri ja planeerimis- ja ehitusõiguse töögrupi kriitilistest seisukohtadest, kus juhiti tähelepanu, et avalikud ja erahuvid peaks olema tasakaalus, nende tasakaalustamine peaks olema läbipaistev ja erapooletu ning huvitatud isikul ei tohiks olla ka näiliselt võimalik kallutada planeeringu koostamist rahastamise kaudu oma huvides.

“Tänaseni on Eestis ainus riigi eriplaneering algatatud kaitseministeeriumi algatusel – keskpolügooni planeerimiseks“. Nii kirjutatakse seletuskirjas, millega põhjendati PlanS § 4 muutmist. Seega on riik ise tunnistanud, et tselluloositehase eriplaneering on pretsedent. Varem pole riiklikku eriplaneeringut kasutatud näiteks selliste objektide puhul nagu vineeritehase või biometaanitehase rajamine.

Puidurafineerimistehase ehitamine aga ei toimuks avalikes huvides.

Riigi eriplaneeringuga planeeritavate ehitiste ringi saab küll Vabariigi Valitsus erandkorras laiendada, kuid ehitis peab olema riigikaitse ja julgeoleku, energeetika, gaasi transpordi, jäätmemajanduse ning maavarade kaevandamise valdkonnas ehitatav ehitis. Puidutööstus ei mahu ühegi eelnimetatud valdkonna alla ning tegu on ammendava loeteluga.

Kas tselluloositehase planeerimisprotsess on olnud läbipaistev?

ForEsti hinnangul ei ole olnud tselluloositehase rajamise protsess nii läbipaistev nagu tehase eestvedajad väidavad.

Tselluloositehase rajajad soovivad algatada riikliku eriplaneeringu – ometigi ei vasta suuresti vaid erahuvisid teeniv tselluloositehas planeerimisseaduse kriteeriumitele. Seni on riikliku eriplaneeringu abil valminud vaid üks riigikaitseline ehitis, mis on oluline Eesti julgeoleku tagamiseks – millist huvi peaks teenima aga eraettevõtete loodav tselluloositehas?

Lisaks on riigi eriplaneeringu algatamisel kodanikke ebapiisavalt kaasatud ning tehase rajamise protseduur on liikunud edasi kiiremini kui on ühiskonnale kaasarääkimise võimalusi võimaldatud.

Est-For Invest on tellinud mitmeid uuringuid, mille tulemuste avaldamise järel on mitmed eksperdid esile toonud, et uuringutes esitatud andmed ei ole 100% valiidsed, sest uuringu tellija on tulemusi või tulemuste esitamist oluliselt suunanud. Lisaks on uuringud baseerunud suuresti Est-For Investiga otseselt seotud isikute sõnavõttudel. Näiteks on Eesti rakendusuuringute keskuse Centar puidurafineerimistehase sotsiaalmajanduslike mõjude uuringu oluliseks sisendiks olnud Margus Kohava (tehase investor), Aadu Polli (tehase investor), Mati Polli (tehase investor), Tõnu Bergmann (tehase investor Kaamos Grupp),  Jüri Külvik (tehase investor). Samuti Aigar Kallas ja Ulvar Kaubi, kes on RMK-ga seotud ehk isikud, kes hakkaks müüma puitu tulevasele tehasele. Eeltoodu pinnalt tekib küsimus, kuivõrd objektiivne või siis paratamatul ühekülgne võib olla analüüs, mis tugineb seotud isikutest ekspertidest.

Kuidas hakkab riigi eriplaneeringu konsultant teenima avalikku huvi, kui talle tasu maksab Est-For Invest?

Rahandusministeerium soovib kaasata eriplaneeringu menetlusse konsultandi, kellele delegeeritakse kogu planeeringumenetluse läbiviimine. Inimene, kes nõustab Rahandusministeeriumi, teostab uuringud, valmistab ette dokumendid jms. Tasu antud konsultandile hakkab aga maksma Est-For Invest.

Sellega kaasneb kõrge korruptsioonirisk. Risk on seda suurem, et konsultandiga sõlmitud lepingus on Est-Foril väga suur sõnaõigus – õigus tutvuda dokumentide tööversioonidega, teha ettepanekuid täiendamiseks või neid isegi nõuda. Seega on Est-For Investi roll planeeringmenetluses oluliselt laiem, kuigi peaks olema piiratud üksnes rahastamisfunktsiooniga.