Peeter Olesk: närilised metsas ja teaduses

Miljardiline võõra raha investeerimine Eestisse on päratult suur rotilõks. Tselluloosi tootmisel tekkiva haisu probleem lahendati Tallinnas nii, et torutati Härjapea jõgi ning tselluloosi- ja paberitööstus viidi linnast välja. Kas nüüd on siis nii, et mis Tallinnale ei sobi, käib Tartule küll?

Kui mind miski asi Eesti riigis ja ühiskonnas tõepoolest masendab, siis see, kui vähe on meil jäänud järele seda, mida kas veel saab või osatakse pidada pühaks. Mille ees tuntakse mitte alandlikkust, vaid lugupidamist. Isegi raha väärib lugupidamist, kui ta on teenitud ausa tööga. Uurigem siinkohal seda lugupidamist, mida Shakespeare märgib ka sõnaga worship, neljas punktis, kus mets ja teadus kokku puutuvad. Need on: metsakasvatus ja metsatööstus; metsa uurimine ja keskkonnapoliitika; teaduslik töö ning selle tulemuste rakendamine; pikaajaline ja positiivne eksport ning riigi poliitika ses suhtes. Nende punktide vahel on mõned sillad, nimelt akadeemiline ja kõrgem kutseharidus Eestis ning rahvusvaheline koostöö. Kõik ammu tuntud asjad, muist juba varakapitalistlik klassika.

Rohkem kui 30 aasta eest võttis akadeemik Arno Köörna kasutusele mõiste teadusmahukas. Ta oli tööstusökonomist, laiemas plaanis rahvamajandusteadlane, kes selle mõiste all pidas silmas tehnoloogiliselt uuendatud suurtööstust, mille jaoks vajalik teadus sünnib siin, mitte ei osteta sisse. Niisuguse tööstuse näiteks sobis tookord veel ekskavaatorite seeriatootmine Tallinna ekskavaatoritehases. Sedasama Köörna toonitatud mõistet kasutatakse praegugi, ainult et peamiselt väikeettevõtete ja ajalehtede juhtkirjade tasemel, mitte nii, nagu Köörna seda mõtles.

Sõna on vana ühe inimpõlve, aga tänini pole ühtegi avalikkusele arusaadavat uurimust selle kohta, kui suur peab olema teaduse maht selleks, et mõistel teadusmahukus oleks mingigi praktiline sisu. Protsent ei ütle suurt midagi, sest see muutub katseeksemplari valmimise järel, selle katsetamise käigus, masstoodangu turule saatmise, turul läbilöömise, maailmaturu hindade kõikumise jne järel korduvalt.

Ühte 60 hektari suurust spetsialiseeritud talu suudab majandada ka üks peremees. Kadunud Ilmar Mändmets (1944–2015), põllumajandusminister 1995–1997, kasvatas katusemuru ja tegi kõik põllul vajalikud tööd üksi, välja arvatud biokeemilised katsed. Aga näiteks sajapealist lambakarja üksi ikkagi ei pea.

Oletagem nüüd, et töötate hoopiski väikeses metallitöökojas, mis on suuteline monteerima sahku traktorite ette ja teehöövlite alla. Kokku on teid seal 30 inimest, kuid teil veab ja te võidate välisriigi vähempakkumisega riigihanke viiekümnele sahale. Mehed saavad mõneks ajaks tööd, ent see on konstrueerimine, keevitamine ja lukksepandus, mitte teadus, sest teilt ei tellita hüdraulikat ega hüdrodünaamikat. Kui suur on Eesti jaoks ühe niisuguse saha ning kogu partii teadusmahukus?

Oletagem nüüd vastupidi, et te ei saa seda sahahanget. Sel juhul on teadusmahukus ümmargune null, sest te ei mõjuta maailma traktoritööstust mitte ainsagi originaalse poldiga. India, Hiina, USA, Euroopa Liidu vanad masinaehitusriigid ja Türgi teevad vajaliku teaduse teie eest ära, patenteerides ka saha hooldamise eesõiguse. Teie osaks jääb leida hea traktorist, kogemustega automaatika ja robotroonika õppejõud ning pädev inglise tehnikakeele õpetaja.

Teadusmahukus pole konstantne keskmine, vaid kõigub valdkonniti ja piirkonniti suures ulatuses, nii et kes seda keskmist siiski iga hinna eest tahab, tahab teaduse sisse püstitada veel ühte endisaegset Euroopa Liitu, hulga suuremat kui välimine.

Metsa- ja puidutööstus on teadusmahukad ühel, puidukeemia pisut teistsugusel põhjusel. Kes saab vastava teadusraha endale ning kui kiiresti see raha midagi suuremastaabilist tagasi toob? Üliõpilane, kes alustab puidukeemia õppimist kolmandal õppeaastal ehk umbkaudu 21-aastasena, saab iseseisva doktorikraadi umbes üheksa aastat hiljem. Mitu sellist tudengit on vaja? Igal aastal 15 oleks absurdne, aga kui pärast eriala avamist 15 tudengiga võtta järgnevatel aastatel vastu viis ja arvestada kaoprotsent nii selle järgi, mille nimeks on loomulik väljalangevus, kui ka selle järgi, kui suur on avalik tellimus puidukeemikutest teadlaste ja inseneride järele, siis võib miskisugusel ametnikul tekkida väga ohtlik kiusatus eriala sulgeda mitte poole, vaid kolmandiku pealt. Kui mitte üle Eesti, siis ülikoolidevahelise konkurentsi lõpetamiseks. Kui mitte just eriala, siis vähemasti professuur.

Kirjutasin tartlaste ja teiste pöördumisele linnavõimude poole tselluloositehase asjus alla ennekõike seepärast, et tellijate esitatud eskiis oli läbinisti auklik ja udune ning samas oli selle läbisurumisega arusaamatult kiire. Tuletagem meelde – algul pidasid eskiisi autorid «normaalseks», et kõik vajalikud paberid aetakse korda kaheksa kuuga. Uurimistöö kokkuvõte ei ole ekspertiisiakti vormistamine, koos töö endaga võib kokkuvõtte kirjutamiseks kuluda koguni mitu aastat. Olgu uurimistöö sisuks Emajõe veeressurss ja selle dünaamika. Palju aastaid tagasi, kui Võrtsjärve veetase oli kriitiliselt madal – madal on ta niikuinii – algatas dr Jaan Leetsar koos teistega uuesti küsimuse, kas Jõesuusse ei peaks rajama lüüsi. Rohelised olid vastu ja asi jäi katki. Kui veetase peaks Võrtsjärves uuesti tunduvalt langema, kuidas see siis Vorbusel kompenseeritakse (ehk  moodsamalt: mis oleks sel juhul variant B ja milliseid jõgesid see variant puudutab)?

Soomes oli poliitikuid, kes uhkeldasid sellega, kuidas nad aitasid kaasa agraarse ühiskonna pööramisele industriaalseks. Näiteks sotsiaaldemokraat Kalevi Sorsa (1930–2004). Sama teed liigub ka Eesti, ainult et meil toimub see kahel kiirusel: küla sureb kiiremini, kui suurettevõtlus sünnib.

Metsakasvatus ja metsatööstus on siin iselaadseks pöörmekohaks, sest on ühtaegu nii agraarne kui ka industriaalne. Tunnen poolt tosinat lageraielanki ja metsi Alutagusel, Avinurmes, Iisakust Tormani, Ripukal, Rõngust Tõrvani, Kõpus, Saardes, Leisis, Põhja-Hiiumaal, Vändras ja Kõrvemaal Lehtsest Kuusaluni. Mida ma ei tunne, on RMK metsavaru ja erametsade tegelikud omanikud, st kas nad on kohalikud või metsa ülesostjad. See viimane võib olla üks võtmeküsimusi. On veel teinegi, juba täiesti absurdne. Kui kortermaja elanikule on eraldatud mõtteline osa krundist maja ümber, siis on enam kui tõenäoline, et sellel osal ei kasva ühtegi puud. Kelle maal metsa jätkub, saab vabrikule tooraine tarnimisest müügihinna. Kellel puitu ei ole, see saab mõnikümmend eurot pensionilisa siis, kui tselluloositehas muutub kasumlikuks.

Pole minu asi seletada, kuidas metsa ja metsakasutust uurivaid teadusi klassifitseerida, kuid on selge igaühele, kes on uurinud kultuuri ajalugu, et mets on fundamentaalne ühiskondlik paradig-ma isegi seal, kus teda ei kasva. Seepoolest ei vii praegune hüsteeria Vorbuse tselluloositehase metsapoolse toorainevaru suhtes isegi mitte Raja tänavale, pealegi Tartus ei õpetata inimeste palgi- ja võsatundmise psühhopatoloogiat.

Osa metsamehi on vait. Paraku saab seda vaitolemist tõlgendada kui seesmist leppimist suure tõenäosusega, et see tehas ikkagi Vorbusele tuleb. Miljardiline võõra raha investeerimine Eestisse on päratult suur rotilõks. Tselluloosi tootmisel tekkiva haisuga metsateadus ei tegele. See on puhttehnoloogiline probleem, mis Tallinnas lahendati nii, et torutati Härjapea jõgi ning tselluloosi- ja paberitööstus viidi linnast välja. Kas nüüd on siis nii, et mis Tallinnale ei sobi, käib Tartule küll?

Kes peaks vastavaid uuringuid rahastama? Seda ei otsustata mingi evalvatsiooni järel. Riik ei saa seda korraldada ka mingi ühtse paketina, sest see jätaks kõik ülikoolid kuivale. Kui seda teeb suvaline väliskapital, siis kaldub see paratamatult eelistama oma riigi kodakondseid. Mina eelistaksin CERNi või LIGO või Euroopa lõunaobservatooriumi mudelit, milles teadusliku konsortsiumi juhtimine on valitsusest ja erakondlikust poliitikast selgesti lahutatud – või me erakonnastame kõik teadlased ja tekivad akadeemilised imaamid. Muide, teaduse riiklik juhtimine on Eesti Vabariigi põhiseadusega ilmselges vastuolus.

Teisiti on lugu tugeva ekspordiga, käesoleval juhul siis Eestis kasumlikult lisaväärindatud puidutoodetega. Riik saab seda soodustada, aga kui kaubandussuhetes hakatakse USA eeskujul eelistama multilateraalsetele kokkulepetele bilateraalseid lepinguid, siis kas keegi seletaks lihtsurelikele ära, kus Balkani poolsaarel vajatakse Eestis toodetud täispuitmööblit, mis on mitu korda kallim kui kergmetall või betoon? Kogu selgitustöö on laokil, ent Vorbuse oleks juba nagu okastraadiga ümbritsetud.

Sellele mõeldes võib uskuda, et kogu kõrgharidusseadustiku ümbertegemine, millega on ametnikel veel kiirem kui ahvidel, toob kohe kaasa uue sõja. Seda enam, et kõik need algatused ja uuendused on pigemini pakkimispaberi- ja ametnike- kui teadusmahukad.

Algallikas: Postimees

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga