Neli positsiooni, üks arengukava

Raielank Eestis

Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja ja riigi metsandusnõukogu liikme Asko Lõhmuse sõnul ilmneb metsanduse arengukava koostamisel maailmavaateline eristumine. Positsioone ja väitlejaid võib jaotada nelja rühma, kuid arengukava on vaid üks. 

Keskkonnaskeptikud

Keskkonnaskeptikud leiavad, et keskkonnaprobleemide tõsidus on poliitiliselt ülevõimendatud. Eesti on näiteks kliimamuutuse ja taastuvenergeetika suhtes Euroopa kõige skeptilisem ühiskond. MAKi huvigruppidest käituvad keskkonnaskeptikutena suurtöösturid ja Eesti Erametsaliit, kes kahtlevad, kas metsamajandusele piirangute seadmiseks on piisavalt tõendeid.

Skeptikud jagavad metsad tulundus- ja rangelt kaitstavateks metsadeks ning leiavad, et viimaseid on Eestis ehk liigagi palju. Tulundusmetsade majandamise eesmärgina näevad nad puidutulu suurendamist omaniku valitud viisil ning säästlik saab see olla siis, kui majandaja on teadlik.

Hüvitisest huvitujad

Hüvitatud loodushoiu mõtteviisi esindavad metsaomanike organisatsioonid, keda nõustavad metsakonsulendid ja metsatöötajate ametiühing. Nemad on nõus keskkonda säästma tingimusel, et riik või kogukond nende «saamata jäänud tulu» rahaliselt täies ulatuses ja õigeks ajaks hüvitab. Vastavalt seisavad nad metsanduse arengukavas toetusmehhanismide eest ning – koos skeptikutega – õiguslike piirangute karmistamise vastu.

Loodushoidjad

Loodushoidliku majandamise põhimõte on eelmisele vastupidine: loodushoid on säästliku metsamajanduse osa, mis kujundatakse õigusaktide ja tavadega. Niimoodi kirjeldavad asja näiteks rahvusvahelised sertimissüsteemid. Eestis võiks sellele vastata säästliku metsamajanduse pidamine üldiseks huviks, nagu on kirjas põhiseaduses («omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt»).

Sel seisukohal on meil esmajoones keskkonnaühendused ja MTÜ Eesti Metsa Abiks, kelle meelest olemasolevaid loodus- ja kultuuriväärtusi lihtsalt ei tohi kahjustada. Pikemas perspektiivis näevad nad keskkonnalahendusi näiteks riigimetsadele erametsadest erinevate ülesannete seadmises ja selles, et praegused targad toorainepiirangud võiksid toetada puidusektori innovatsiooni.

Pärandikaitsjad

Neljas, metsapärandi uuendusliku kasutamise mõtteliin on kahjuks hääbumas. Selle eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamise järel saavutada ainulaadne, suhteliselt looduslähedane ja kultuuriteadlik metsapärand. MAKi protsessis on sellest alles fragmendid, mida kannavad näiteks ühendus Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda ja loodusturismi ettevõtjad, riigikogu valimistel kõneles sellest üheprotsendilise toetuse saavutanud Elurikkuse Erakond.

Kokkuvõttes vaidlevad MAKi osalised niisiis selle üle, kas saavutada säästlik metsamajandus esmajoones riigieelarve, õigusloome või innovatsiooni kaudu, või piisab senisest riiklikust arendustegevusest. Põhjused, miks nende pealtnäha mõistlik kombineerimine ei taha seni õnnestuda, on aga märksa sügavamad ja asjaosaliste omavaheline usaldus napp. Ühel meelel ollakse selles, et aastal 2030 võiksid Eesti metsad ja nendega seotud ühiskond elada paremini kui praegu.

Loe lähemalt Postimehest.

One thought on “Neli positsiooni, üks arengukava

  1. Niina Hallik says:

    Võtaks sellest viimase lause et me ei raiska oma väärtusi ja 2030 olukord metsadega ei ole halvenenudvja meie loiduse liugirikkus ei ole saanud kahjustada tänase rööviliku maaressurside tagajärjel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga