Metsa säästmiseks ei piisa raiemahtude püsimisest metsa juurdekasvu piires

Postimehe toimetaja Aleksei Lotman leiab, et kõige elementaarsem metsanduse säästvuse tunnus on raiemahtude püsimine metsa juurdekasvu piires, kuigi loomulikult sellest ei piisa.

Lotman toob välja, et raiemahtude suurendamise pooldajad kipuvad näitama kogu juurdekasvu, arvestamata tõsiasja, et raieküpseks metsaks ei saa kogu metsas kasvav puit kunagi. Ka ei arvestata piisavalt juurdekasvu raiemahuga võrdlemisel, kuidas see jaguneb puuliikide vahel. Piltikult öeldes: kaasikute raiemahtu ei tohi õigustada hall-lepikute vohamisega.

Raiemahu ja juurdekasvu võrdlusel on teisigi probleeme. Vaadates avalikke andmeid, kus metsamaa muudkui kasvab, kuigi ülemöödunud kümnendi põldude võsastumise aeg on ammu möödas ja metsa raadatakse nii teede kui elektriliinide tarbeks, tekib vägisi kahtlus, et kusagil meie maa sees peab olema veel üks Eesti, mis on suurem kui see välimine.

Metsa üha kiiremat raiet on üritatud näidata kliimasõbralikuna. Tegemist on tüüpilise pooltõega. Noor kiirelt kasvav mets on tõesti tõhus süsinikuneel, kuid seejuures jäetakse märkimata, et vana metsa summaarne biomass on noorendikust suurem ja see on nõnda ka olulisem süsinikudepoo. Nii on tõesti mõistlik põllumajandusmaale hiljuti tekkinud paju- ja lepavõsade senisest tõhusam kasutamine energiatoormena, aga väljakujunenud metsade raieringi lühendamine on kliima suhtes vastutustundetu.

Iga mets on kellelegi koduks. On liike, kes elavad noores võsas, on neid, kes vajavad vana metsa. Metsa üldpindala kindlasti ei taga veel kõigi metsaliikide säilimist. Lageraiepõhine metsamajandus paratamatult vähendab oluliselt vanemate metsade osakaalu, mistõttu vanametsa liigid satuvad surve alla. Intensiivse metsamajanduse tasakaalustamiseks on hädavajalik piisav kaitsealade pindala.

Eesti teadlased tegid ammu kindlaks, milline peaks olema erinevate metsatüüpide rangelt kaitstav pind metsaliikide säilimise tagamiseks. Täpne arv varieerus üsna vähe, nii võiski otsustajate jaoks sõnumit lihtsustada: rangelt kaitsta vähemalt kümnendikku igast metsatüübist. Paraku lihtsustus ajapikku sõnum edasi: metsanduspoliitika kujundajad hakkasid rääkima lihtsalt kümnendiku metsa kaitsest. Kui see eesmärk oli valdavalt ebaproduktiivsete soometsade kaitse teel saavutatud, leiti olevat võimalik tulundusmetsades majandamist edasi intensiivistada.

Viimasel ajal on küll asutud range kaitse all olevate viljakal pinnasel kasvavate metsade vajakut likvideerima. Parem hilja kui mitte kunagi, kuigi mõnel pool on juba kindlasti liiga hilja: paljud kõrge kaitseväärtusega metsad raiuti enne maha, kui kaitset tõsisemalt menetlema asuti. Nii oleme juba praegu olukorras, kus metsade elurikkust tuleb asuda taastama, olemasoleva säilitamisest ei piisa. Sellises olukorras on metsalaastamise edasine intensiivistamine lubamatu.

Kui tänavuse looduskaitsekuu juhtmõte on igaühe loodushoid, paneks metsaomanikele südamele, et kui metsa võibki praegu «juriidiliselt korrektselt» kevadsuvel lagedaks raiuda, on meil ometi vabadus sellist laastamist mitte teha. Kodanikuaktiivsus meie metsalooduse kaitseks on aga igaühe moraalne kohustus.

 

Loe täismahus artiklit Postimehest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga