Mart Laar: Ega iga välisinvesteeringu pärast maksa lolliks minna. Neid on võimalik ka mujale saada, Eesti nüüd nii vilets koht ka ei ole.

Kahekordne peaminister Mart Laar, kes äsja parlamendis teist korda ja suurte vaidlustega nimetati Eesti Panga nõukogu esimeheks, ei ole koduköögis kohvi juues põrmugi häiritud, et istub ratastoolis. See on vaimu võit mateeria üle, teab ta. Ajakirjanik Toomas Sildam käis veteranpoliitikul külas.

Kas mäletete, et 18 aastat tagasi tegi teie valitsus otsuse leida investor, kes paigutaks tselluloositehasesse 825 miljonit USA dollarit…

Mäletan.

… et edendada Eestis puidutööstuse lisandväärtuse loomist ja vähendada väärindamata ümarpalgi väljavedu?

Väga hea idee ja tehas sai natuke teise kohta, kui plaaniti, Ida-Virumaale Kundasse. Investoreid oli siis juba võtta. See oli suur samm Eesti puidumassi väärtustamisel.

Nüüd on Isamaa sarnase tehase vastu, kui see Emajõe äärde tuleks.

Jumala abiga. Nii hullu ideed, ausalt öeldes, on raske ette kujutada, et sajanditepikkuse ülikoolilinna kõrvale ehitada tselluloositehas.

Aga suuri investeeringuid on Eestis niigi vähe?

Ega iga välisinvesteeringu pärast maksa lolliks minna. Neid on võimalik ka mujale saada, Eesti nüüd nii vilets koht ka ei ole.

Võibolla tänapäeval ongi keeruline suuri projekte teha.

Ma arvan, et ei ole keeruline, aga mõtelda tuleb. Ja kui kohe võetakse sihiks, et inimesed võivad arvata, aga meie sõidame neist üle, siis läheb asi untsu, põhjalikult.

Mis läks untsu Emajõe-äärse tehase ideega?

Esiteks, et ei räägitud [kohalike inimestega]. Teiseks paistis ikka väga silma, et kavatseti kõigest üle sõita. Kolmandaks on see ikka väga kahtlase väärtusega idee, sest inimesed peaksid teadma, mis linn see Tartu on – Skandinaavia üks vanemaid ülikoolilinnu…

Ise pidite tegema palju otsuseid, mida avalikkus – vähemalt alguses – ei toetanud.

Need otsused ei olnud selleks, et keegi saaks raha teenida, vaid selleks, et saaks mingi asi ära tehtud või [riigina] kuskile mindud. Näiteks arvan, et Rail Baltic on väga mõistlik, sest pakub Eestile ühe lahenduse. Vulkaanipurske ajal saavad kõik aru, miks on Rail Balticut vaja.

Mida te vulkaanipurskeks nimetate?

Seda, kui isegi president Ilves ei saanud Türgist muud moodi koju, kui pidi bussiga [kevadel 2010 Istanbulist Tallinna] sõitma, [sest Islandi ühe vulkaani purse kattis taeva Vana Maailma kohal tuhapilvega ja lennuliiklus seiskus]. Siis tundsime, mida tähendab Euroopast äralõigatus.

“Meil pole tulevikku vaadates eriti põhjust karta kedagi teist peale iseenda, sest kõige suuremad lollused suudame paraku ikka ise teha.” Tunnete tsitaadi ära?

Jah, see on minu oma.

Ja kuidas siis iseenda lollustest hoiduda?

Kõigepealt ei maksa iseennast alahinnata. Ei maksa karta. Ja kolmandaks, ei maksa liiga palju teistele mõtelda, vaid tuleb endale mõtelda. Kui teistele mõtelda, et mida nemad teevad või mida nemad tahavad, siis tehakse kõige suuremad lollused.

Eestlastele läheb ikka teiste arvamus eriti korda.

See ongi iseenda nõrkuse ülehindamise tulemus, kui pidevalt mõtleme, mida see elevant meist arvab. Siis on vahetevahel natuke raske elada.

Kui peaksite kedagi veenma, et ta tuleks siia investeerima, siis kuidas Eesti erineb Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist? Mis on meie konkurentsieelis?

Kui te niisama küsiksite, et mille poolest erineb, oleks mul raske vastata. Aga investeerimise soovi puhul mitte. Tegelesin pikalt ja pingsalt lepingu sõlmimisega soomlastega, kes tahavad minu mälestuste raamatut avaldada. Nemad saatsid mulle allkirjastatud lepingu ja palusid minu allkirjaga tagasi saata. Tegin automaatselt elektroonilise allkirja, aga nemad ei saanud seda lahti teha, sest ei tunne veel, millega tegemist. Siis tegin nagu muiste: kirjutasin paberile allkirja, skännisin lepingu ja saatsin ära.

See ongi see väike vahe, miks tasub Eestisse tulla.

Lisaks lolluste eest hoiatamisele olete muretsenud, et “kui pole enesekindlust, läheb inimene kurjaks ja tigedaks ja solvunuks ning siis tulevadki asjad, mida pole rõõmus näha”. Kust see vähene enesekindlus tuleb?

Eks seda peksti 700 aastat meisse mõisatallis sisse. Esiisa ja esiisa ja esiisa ja esiisa on kuskil mõisatallis peksa saanud, nii on enesekindlust maha kraabitud. Ja tugevalt maha kraabitud. Seepärast on mõtet enesekindlust endas ikka hoida.

 

Täismahus artikkel loetav ERRi uudisteportaalist. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga