Kuidas mõjutab toorainenõudluse kasv ettevõtluskeskkonda ja hindasid?

Väide, et planeeritud asukoht on toorme keskel, ning et tehasele piisab Eesti ning Ida-Läti metsapuidust tähendab seda, et materjal tuleb teiste – seni toimivate puidutööstusettevõtete – arvelt. Kasvaval mahul on mõju ka majandusele: nõudluse tõttu kallinev tooraine hind seab raskustesse paljud peenpalki töötlevad kohalikud saetööstused, kes on tänaseks juba oma ettevõtte toimimiseks investeeringuid teinud, ning ka nendega seotud  edasise väärindamise ahela. Kuna tehasele sobib kogu puitmaterjal, sh väheväärtuslik puit nagu nt hakkepuit, millest praegu toodetakse mitmel pool Eestis keskkonnasõbralikku toasooja, siis suurenevas toorme konkurentsis võib puiduhakke hind oluliselt tõusta, mis omakorda tõstab tõenäoliselt ka toasooja hinda.

Kas tehase rajamisega ei kaasne tõesti mitte ühtegi negatiivset sotsiaalmajanduslikku mõju?

Möödunud aasta kevadel viis Eesti rakendusuuringute keskus Centar läbi uuringu puidurafineerimistehase sotsiaalmajanduslike mõjude kohta. Antud uuringu tellijaks oli Centari veebilehe järgi Est-For OÜ ning uuring baseerus suuresti Est-For Investiga seotud isikute intervjuudel.

Analüüsi tekstiga tutvudes, tekib kahtlus, kui kvaliteetne ja valiidne selline analüüs on. Analüüsist selgub, et sellises mastaabis tehase rajamisega ei kaasne mitte ühtegi negatiivset sotsiaalmajanduslikku mõju. Mitte ükski puiduvaldkonnas tegutsev tehas ei lähe pankrotti, mitte keegi ei jää töötuks, turismisektorit võimalik hais ei mõjutaks jne?

Tänaseni pole mitte keegi sisuliselt analüüsinud tehase negatiivseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid (maaturism, turism Lõuna-Eestis ja Tartus, kalandus Peipsil, võimalike töökohtade kadu puidutöötlemisega täna seotud ettevõtetes ning ka puidust kui toormest huvitatud teiste ettevõtete konkurentsiolukorra muutusest tingitud tulemustest.)

Mis juhtub tehasega siis, kui toorainet ei jagu?

Tehase investorite sõnul plaanitakse oluline osa puidust tuua sisse Lätist ja Valgevenest. Mis juhtub aga siis, kui Valgevenesse, Poola, Leetu, Lätti luuakse tehase sarnased tehased? Oluline on siinkohal tähele panna, et väidetavalt Valgevenes juba toimub sarnase tehase ehitus. Sellele on vihjanud Postimehe ajakirjani k Andrus Karnau 23. aprillil 2017. avaldatud artiklis.

Kas puitu ikka hakatakse väärindama?

Tehase rajajad on välja toonud, et tehase toorme väärindamise kordaja oleks ligikaudu 4-5, võrreldes praegu toimuva puidu ekspordiga Põhjamaade tehaste tarvis. Näiteks kui ühe tihumeetri kasepaberipuu hind on ligikaudu 31 eurot, siis sellest kogusest kasepuust toodetud puidukiu hind maailmaturul on ligikaudu 138 eurot. Teisisõnu suunatakse odavalt tooraine eksportimise asemel paberipuu ja saeveski puiduhake ümbertöötlemiseks loodavasse puidurafineerimistehasesse.

Samas räägivad tehase investorid tehase asukohast rääkides seda, et lõpptoodangu hinnast moodustab 80% tooraine hind, mistõttu on tehase paiknemine tooraineallika lähedal äärmiselt oluline.

Sellest tekib küsimus, et kuidas on võimalik väärindada 4-5 korda enam, kui tooraine moodustab lõpptoodangu hinnast 80%? Seega ei käi tegelikkuses jutt mitte väärindamisest, vaid lõpptoote ja turuhinna vahelisest suhtest. Turuhind on aga kõikuv ning turuhind ja väärindamine ei ole omavahel seotud.

Kas tehas vähendaks oluliselt toorpuidu eksporti?

Tehase investorite sõnul ekspordib Eesti liiga palju toorpuitu. Antud väide on aga ebaõige, kuna Eestist eksporditava puidu hulk väheneb suurusjärgus 500 000 tihumeetrit aastas ja seda juba viimased viis aastat. Selle põhjuseks on kodumaised investeeringud ja surve raiemahtudele.

Tartu regioonist ei ekspordita puitu juba täna, seda tehakse peamiselt põhjarannikult, läänerannikult ja saartelt. Tehase rajamine Tartusse seega eksporti oluliselt ei mõjuta. Kuna täna liigub suur osa Eesti puidust e-veoselehtedega, on andmete kontroll väga lihtsalt võimalik.

Mis saab teistest puidutööstusettevõtetest?

Uue puidurafineerimistehase loomisega broneeriks Eesti majandus suure koguse oma kasutatavast puiduressursist tselluloositoorme tootmisse. See tähendaks, et ca kolme miljoni tihumeetrist osa Eestis kasutatavast puiduressursist aastas ei saaks kasutada ühegi alternatiivse tootmise jaoks (mööbel, pelletid, mänguasjad jne). Teisisõnu kannatavad teised valdkonna ettevõtted.

Kui raiemahtusid hakataks klimaatiliste muutuste ja teiste globaalsete arengute tõttu vähendama nii Eestis kui meie naaberriikides, siis tasakaalustaks see küll meie metsanduspoliitikat, kuid tehase rajamise korral läheks sel juhul suur osa Eesti puidust tselluloositööstusse. Samas räägitakse nt Soome teadlaste poolt juba täna sellest, et paber ja tselluloos ei ole puidutööstuses tulevikulahendused, sest nende toodete eluiga on liiga lühike.