Kodanikuühiskonna õppetunnid seoses tselluloositehasega

Tartu apelli liige Tiina Kõnnussaar selgitab, mida on meil tselluloositehase saagast õppida. 

Miks väga suur hulk tartlasi ja ka inimesi väljaspool Tartut ometi ei rõõmustanud, et Eesti majandus saab puidutöötlemistehase kujul vägeva süsti, nagu lubati? Algul ei tundunud mõte biorafineerimistehasest üldsegi halb (tulevast tööstust esitleti tõepoolest eufemistlikult biorafineerimistehasena!). 2017. aasta suve jooksul sai siiski selgeks, et tegemist on tselluloositehasega, sellisega nagu näiteks Äänekoskis Soomes. Ja mida aeg edasi, seda rohkem kogunes infot, mis rahutuks tegi.

Kõigepealt investorite ettepanekul väga lühikese ajaga algatatud riigi eriplaneering. Teiseks investorite kaljukindel soov rajada tehas Viljandi- või Tartumaale Emajõe lähedale. Kui kaarti uurida, olnuks ainus võimalik asukoht (nõutav oli nii jõe kui ka raudteeühenduse olemasolu) Tartu piirkonnas. Asukohavalik oli juba ette piiritletud, ja seda ilma igasuguste uuringuteta. See tähendanuks omakorda, et tehase heitveed suubuvad Emajõe kaudu Peipsisse. Jahmatas, et tehase nimel ollakse valmis vastuollu minema Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga ja murdma Eesti lubadust parandada Peipsi ja Emajõe halba seisukorda aastaks 2027. Kolmandaks, olles tutvunud väikese tööstuslinna Äänekoski inimeste muredega, sai selgeks, et nii suur tööstus Tartu lähistel hakkab igal juhul tartlaste elukvaliteeti, kodusid ja linna mainet mõjutama. Ja neljandaks, meeletu kogus puitu, mida tehas tarbima hakkaks, ajas inimesed ärevile – kes on Lõuna-Eestis ringi sõitnud, on näinud meie maastike väga kiiret muutumist.

Investorid otsisid tehasele väga kaalutletult toetust nii valitsusringkondadelt, ministeeriumidest, RMK-st kui ka ülikoolidest. Viimaseks piisaks karikasse oligi ehk kolme rektori kokkulepe, mis ajas suurema osa teadlaskonnast tagajalgadele kui oht, et akadeemilist vabadust hakatakse piirama kellegi ärihuvides. Oli näha, et iseenesest tehaseplaanid ei vaibu – tehtud on kõik võimalik ja enamgi, et tehas ilmtingimata tuleks, hoolimata põhjendatud vastuargumentidest. Mida siis möödunud ülipingelised kuud Eesti kodanikuühiskonnale on õpetanud?

Ole info jagamisel aus, läbipaistev, täpne ja põhjendatud. Tartu apelli töörühm on väike seltskond teadlasi ja linnakodanikke, kellest enamik isegi ei tundnud üksteist varem, enne ühise mure ilmsikstulekut. Mida enam teemasse süvenesime, seda suuremaks muutus ka jahmatus ja ohutunne: kuidas on võimalik, et meie oma vabas riigis käib asjaajamine sellisel moel, poolsalaja ja kiirustades, ilma nende inimestega läbi arutamata, keda suurprojekt kõige otsesemalt mõjutab?

Pärast tihedat meilivahetust ning lugematut arvu tööversioone valmis dokument nimega Tartu apell, millele tuli mõne nädalaga kokku üle 8000 allkirja. Õppetund: avalikus suhtluses tuleb olla täpne, teaduspõhine ja veenev, et alla kirjutaksid ka need inimesed, kes harilikult mitte kuhugi alla ei nõustu kirjutama, näiteks nimekad teadlased ja intellektuaalid.

Otsi liitlasi. Petitsioon.ee lehele üles riputatud selgitav apell ning pidevad arutelud Facebookis panid veerema lumepalli. Moodustusid Facebooki kogukonnad „Tartu tselluloositehas“ ja „EI! Emajõe tselluloositehasele!“, viimases otsas ka „Tabivere tselluloositehas“, mille eestvedajad tegid ära tohutu töö info koondamisel ja meeleavalduste korraldamisel. Tartu apelli kirjutades eeldasime, et linnavalitsus ja linnavolikogu lähtuvad samuti Tartu linna parimatest huvidest. Linnavalitsusega kohtudes tajusime aga esiotsa suhteliselt vähest informeeritust tehasega seonduvast ning ka kõhklusi – valitsus oli ju eriplaneeringu algatamise kinnitanud ja polnud sugugi kindel, kas seda protsessi saab tagasi pöörata.

Ent küllap oligi sel ja järgmistel kohtumistel vahetatud info ja vastastikku respekteeriv arutelu võimalike riskide ja ohtude üle see, mis poliitikuil aitas oma seisukohta kujundada. Tulemus: poolteist kuud hiljem, 7. märtsil 2018 võttis Tartu volikogu vastu üksmeelse otsuse taotleda valitsuselt riigi eriplaneeringu lõpetamist. See oli enneolematu mäss keskvõimu vastu; peagi toetasid Tartut ka seitse Tartumaa valda.

Ole valmis mittemõistmiseks ja rünnakuteks. Ühena vähestest mõistsid kavandatava tehase mõju linlaste elukeskkonnale Tartu Postimehe ajakirjanikud, kes tehase teemat kuude kaupa luubi all hoidsid. Pealinnas jäi tartlaste mure aga esiotsa kaugeks ja Eestis kujunes välja justkui kaks erinevat arvamusruumi – üks Tartus ja teine Tallinnas.

Aktiveerusid ka tehase toetajad. Kõige lihtsam viis teist poolt mittetõsiseltvõetavana näidata on sildistamine. Tartu apelli sisu pisendamiseks ja kahtlejate tasalülitamiseks kasutati pikka aega NIMBY-silti – Not In My Backyard („mitte minu tagaõues“). Teine süüdistus oli tartlaste „hüsteerilisus“ ja „emotsionaalsus“. Tegelikult oli avalikkus erakordselt kannatlik ja ühtki tõsisemat intsidenti ei toimunud.

Tartu apelli töörühma puhul kasutati järjepidevalt ka silti „tehasevastased“ ja „uuringutevastased“, kuigi hoiatasime oluliselt kasulikumate arengusuundade välistamise eest, kui eelis antakse ühele suurele ja moraalselt vananenud tehnoloogiaga tehasele. Apelli töörühm selgitas, et juba on tehtud piisavalt teadus­uuringuid, mille põhjal võib kindlalt väita, et selline tehas Emajõe piirkonnas keskkonna seisukohast võimalik ei ole. Kuid ikka leiti, et tuleks teha uued uuringud. Mida aga uurida, kui tänaseni pole teada täpset tehnoloogiat? Töörühma on süüdistatud ka valetamises ning kas otse või vihjamisi seotuses konkureerivate puidutöösturitega. (Tartu apelli töörühmal ei ole ühtki seost konkureerivate puidutööstustega ega ole meid ka mingil moel finantseeritud. Kõik kulud oleme ise kandnud. – autor.)

Maailma mastaabis pole selline võitlus midagi erakordset, Eestis on tselluloositehase juhtum pärast fosforiidisõda lihtsalt esimene tõeliselt suur keskkonnaalane vastasseis ja me kõik alles õpime selliste olukordadega toime tulema.

Valitsus tegi otsuse. Väga paljude inimeste turvatunne ja usaldus oli eriplaneeringu algatamise protsessis kannatada saanud ja jaanipäeva eel oli tõsine kriis õhus. Lõpuks võttis valitsuskabinet vastu otsuse, et tehase riiklik toetamine eriplaneeringu kujul tuleb lõpetada. Otsus ei tulnud kergelt, ent pärast tuhandeid allkirju kogunud petitsioone, Tartu linna kohtu poole pöördumist ning suuri meeleavaldusi ei olnud võimalik ligi 100 000 elanikuga linna ja kodanikuühenduste seisukohta ignoreerida. Peaminister Jüri Ratase valitsust on palju kritiseeritud, ent tuleb möönda, et see on valitsus, kes on võimeline oma vigu tunnistama ja ka parandama. Kodanikuühendused on aga valvel, kuni loole saab lõplik punkt pandud. Allkirjade kogumine petitsioon.ee lehel jätkub kuni 1. oktoobrini või kuni eriplaneering on lõpetatud.

Mida juhtunust veel õppida? Ehk seda, et selliste suurettevõtete puhul tuleb kõigepealt saada, nii nagu on hea tava Euroopas, kohaliku omavalitsuse nõusolek, keda ettevõtte rajamine kõige enam puudutab, ning seejuures välja selgitada kaasnevad sotsiaalmajanduslikud ja keskkonnamõjud. Soovida riigi eriplaneeringu algatamist, veel vähem nõuda valitsuse avalikku toetust, seadusemuudatusi ja finantseeringuid maksumaksja rahast (nt taristu ehitamiseks) ei ole mõistlik, kohane ega ka tulus. Ja kui see arusaamine aitab teha tulevikus mõistlikumaid otsuseid, on nüüdseks loodetavasti lõppenud tselluloositehase-saagast kasu kogu Eesti ühiskonnale. 

Allikas: Delfi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga