Kas toorainemahukas ning suure tootmismahu tõttu paratamatult keskkonda saastav ettevõte on Tartule ja Eestile parim?

Eesti ja Tartu ümbruskond on liiga väike planeeritava puidurafineerimistehase jaoks. Ka planeeritavad moodsad tehnoloogilised lahendused ei pruugi tagada Eesti ja tartlaste senist elukvaliteeti ja puhast keskkonda.

Kuigi tselluloositehase rajajad on väitnud, et nad kasutaksid tehases tipptehnoloogiat (PVT), siis reaalsuses ei suuda ka kaasaegse tehnoloogia kasutamine sellises mastaabis välistada võimalikke metsa-, õhu- ja veekeskkonna kahjustusi.

Selgituseks: PVT (BAT ehk BATNEC – Best Available Technique Not Entailing Excessive Cost) kasutamine on seadusest tulenev nõue, mis ei tähenda ühte kindlat tehnoloogiat, kuid seab teatava keskkonnasäästlikkuse lävendi. Paraku on see lävend Emajõe ja Peipsi seisukohast tõenäoliselt liiga madal. PVT valik oleneb sellest, mida täpselt tootma hakatakse. Seni ei ole tehase rajajajad andnud vastust, millist tehnoloogiat kavatsetakse kasutada.

Seni, kuni pole teostatud projektile sõltumatut keskkonnamõjude hindamist, ei saa väita, et tehase rajamine keskkonnale negatiivset mõju ei avalda.

Kas rajatav puidurafineerimistehas on jäätmevaba?

Tehase rajajate sõnul on loodav puidurafineerimistehas jäätmevaba ning seetõttu ei kahjusta ka keskkonda. Teaduste Akadeemia aruandes “Puidukeemiatehase keskkonnamõjud seoses selle rajamisega Emajõe ja Peipsi vesikonda” on Tartu Ülikooli professor Ülo Mander välja toonud, et tänapäeval ei ole veel realistlik jäätmevaba ja vee korduvkasutamisel põhinev puidrafineerimise tehnoloogia. Seetõttu kujunevad kriitiliseks keskkonnaprobleemid ning möödapääsmatu on efektiivsete puhastustehnoloogiate rakendamine mitte ainult vee, vaid ka õhu, mulla ja setete saastamise vältimiseks.

Mis saab juba niigi halva vee kvaliteediga Emajõest ja Peipsi järvest?

Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava järgi on nii Emajõe kui ka Peipsi järve ökoloogiline seisund juba praegu halb. Saastekoormuse suurenemine puhastusseadmed läbinud vee jõkke juhtimisel halvendab veelgi nende veekogude seisundit (eutrofeerumine, vetikate vohamine, elustiku kahjustumine).

Kuna puidurafineerimistehas vajab suures koguses magevett, tähendab see ka väga suures koguses heitvee teket, mistõttu on mainitud veekogude vee seisund veelgi halvenemas. Sellega seatakse suurde ohtu Euroopa suuruselt neljanda järve ja Eesti kontekstis perspektiivse mageveereservuaari tulevik.

Veekvaliteedi halvenemise tõttu seatakse ohtu ka Emajõe äärde ning Peipsi kaldale jäävate 11 loodus- ja linnuala tulevik.

Eeskätt veekvaliteedi ning Emajõe ja Peipsi järve kui mageveekogude seisundist lähtudes ei sobi Tartu piirkond kavandatava puidukeemiatehase asukohaks.

Mida tehakse tehase ohtlike jäätmetega?

Puit sisaldab märkimisväärses koguses raskemetalle, millest toksilisuse ja ka üldkogusse aspektist on kõige ohtlikumad plii ja kaadmium. Puidu töötlemisel jääb enamus raskemetallidest reoveepuhastuse setetesse või ka tuhka, kust nende eemaldamine on hinda arvestades üldiselt võimatu. Seega peab uue tehase rajamisel arvestama ka ohtlike jäätmete ladustamisega. Seni pole tehase rajajad antud aspektile tähelepanu pööranud.

Kas rajatav puidurafineerimistehas on lõhnavaba?

Teatavasti kaasneb tselluloositehasega äratuntav vänge lõhn, mida oleme kõik kogenud näiteks Kehra paberivabriku ümbruses. Est-For Investi arendajad väidavad, et tänu tehases kasutatavale tipptehnoloogiale on loodav tehas lõhnavaba.

ForEsti hinnangul võib tänu PVT tehnoloogiale tehasest eralduvat väävlilõhna küll vähem olla, kuid täiesti lõhnavabaks tehast lugeda ei saa. Ka hetkel Euroopa suurimast puidurafineerimistehasest Saksamaal Stendalis eraldub väävlilõhna. Nii Stendali enda kui kõrvallinna Schwarzholzi elanike sõnul on aeg-ajalt väävlihaisu tunda.