Ettevõtja: miks välistab valitsus tehase rajamise maakondadesse, kus Est-Fori kasum oleks väiksem?

Valitsus välistas puidurafineerimistehase rajamise maakondadesse, kus Est-Fori kasum oleks väiksem kui Tartumaal, kirjutab väikeettevõtja Peeter Unt.

Ma olen viimased 20 aastat lätlastega koostööd teinud ja on üks asi, mida olen tähele pannud. Kuigi lätlased armastavad oma maad, ei usu nad eriti oma riiki, oma valitsejatesse. Muuhulgas põhjusel, et võim ja suur raha on olnud Lätis pikki aastaid tihedalt läbi põimunud. Mind ajendas seda lugu kirjutama ja uurimistööd tegema ebameeldiv tunne, et Eesti liigub sama teed.

Puidurafineerimistehase arendajad rõhutavad, et Tartu kandis asudes oleks tehase loodav lisandväärtus 210–270 miljonit eurot aastas. Võtame sealt keskmise – 240 miljonit eurot aastas.

Üks lihtne viis lisandväärtust lahti seletada on järgmine. Lisandväärtus = kasum + palgakulud + amortisatsioon. Ma ei ole juhtunud lugema, kui suur saab olema tehase kasum. Samas tahaks tehase kasumlikkuse teemal rohkem diskussiooni näha. Seda põhjusel, et Tartu ümbrusesse surutakse tehast majanduslike argumentidega. Mujale tehast justkui rajada ei tasuks. Väga sooviks näha võrdlevaid prognoose ja nende lahtiseletamist!

Valitsus on teinud Est-Forile sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva kingituse.Küsisin planeeritava tehase kasumi, palgakulude ja amortisatsiooni kohta professor Urmas Varblaselt, kes on Est-Fori nõustanud, rakendusuuringute keskusest CentAR, mis on teinud Est-Forile analüüse, ja Est-Fori eestvedajate käest. Sain teada, et tegu on ärisaladusega. Teisisõnu, ühtegi selget ülevaatlikku vastust neist kolmest mulle keegi ei saatnud.

Õnneks on tehase palgakulud ja amortisatsioon avaliku info pinnalt ennustatavad, seega saab kasumi ise arvutada.

Palgakulud. Ütleme, et ühe tehasetöötaja keskmine brutopalk saab olema 2500 eurot kuus. 200 töötaja puhul teeb see aastaseks palgafondiks koos kõigi maksudega kaheksa miljonit eurot.

Amortisatsioon. Ütleme, et lisaks miljardisele alginvesteeringule tuleb tehasesse lähema 30 aasta jooksul veel 200 miljonit investeerida. Seega amortiseerub 30 aasta jooksul 1,2 miljardit eurot. See on 40 miljonit aastas.

Kasum. Lahutame 240 miljonist eurost (aastane lisandväärtus) 40 miljonit amortisatsiooni ja kaheksa miljonit palgakulusid. Järele jääb 192 miljonit eurot. Aastane kasum – 192 miljonit eurot. Tsiteerides klassikuid: pole paha!

Selliste kasuminäitajatega võiks ju olla põhjendatud tehase asukoha otsimine üle Eesti. Näiteks, kui tehase jaoks vajalik puit vedada Tartust 200 km kaugemale (Est-Fori kodulehe andmetel 3,3 miljonit kuupmeetrit aastas), maksaks see RMK kehtivate metsaveohindade järgi orienteerivalt 60 miljonit eurot.

Loomulikult ei tuleks kogu puitu Tartust transportida, sest toormaterjali saaks ka tehase asukohale lähemalt. Lisaks toimub osa vedusid raudteel, mis on odavam. Seega lisanduvate kulude suurusjärk oleks 40–50 miljonit eurot. See oleks otsene lisakulu Est-Fori jaoks. Kasum väheneks, aga ka 140–150 miljonit eurot aastakasumiks poleks paha.

Kuidas puutub siia valitsus? Nimelt piiritleb valitsuse korraldus eriplaneeringu ala Tartumaaga. Valiku illusiooni loomiseks on valitsuse korraldusse lisatud ka Viljandimaa. Huvitaval kombel ei asu Viljandimaal aga ühtegi piirkonda, mis vastaks ühele tehase toimimiseks vajalikule eeltingimusele. Eeltingimuse sõnastus eriplaneeringu korralduse seletuskirjas on «raudtee olemasolu, sh lähim võimalik ühendus Läti suunal». Viljandimaal on raudtee tõesti olemas. See on Lätiga ühendatud Türi ja Tallinna kaudu ning isegi linnulennul asub ta Emajõest kaugemal kui 35 kilomeetrit. Emajõe ülemjooksult Tartu–Valga raudteeni on ümber Sangla soo minnes ligi 30 kilomeetrit. Kumbki ei tundu realistlik variant.

Küsisin rahandusministeeriumist, kus eriplaneeringu korraldust ette valmistati, miks on eriplaneeringu sihtalade hulgas Viljandimaa, kui seal ei asu ühtegi tehase jaoks sobivat piirkonda? Rahandusministeerium vastas niiviisi:

«Puidurafineerimistehase riigi eriplaneeringu koostamine ei ole täna jõudnud sisulise planeerimisseaduse kohase menetluseni. Täpsed asukohavalikukriteeriumid ja võrreldavad asukohad selguvad sisulise planeeringumenetluse käigus, seetõttu ei ole täna võimalik hinnata, kas või millises asukohas täpselt paiknevad võimalikud asukohad. /…/ Samuti ei ole korralduse seletuskirja peatükis 2.4 seatud kilomeetrilisi kriteeriume (nt kaugus veekogust või raudteest), millele võrreldavad asukohad peaksid vastama. /…/»

Mis aga veelgi olulisem, valitsus välistab oma otsusega tehase võimaliku rajamise maakondadesse, kus Est-Fori kasum oleks väiksem. Võimalikke keskkonnamõjusid nendes maakondades ei uurita. Valitsuse otsus välistab maakonnad, kus tehase paiknemine oleks investorite jaoks iga aasta kümneid miljoneid eurosid kulukam. Sadu miljoneid eurosid kulukam, kui võtta aluseks tehase 30-aastane eluiga. Kuna aga käibed on suured, oleks isegi nende lisakuludega tegu igati tubli ja kasumliku tehasega.

Hetkel kehtiva valitsuse korralduse järgi ei pea Est-Fori meeskond aga muretsema, sest valitsus on tulnud ettevõtjatele kasumi maksimeerimise juures appi. Valitsus on teinud Est-Forile sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva kingituse. Jääb ainult küsimus, miks?

Lõpetuseks väike mõttearendus.

Palju on räägitud sellest, et Eesti palki veetakse Soome ja Rootsi puidurafineerimistehastesse ning et see on halb. Nende tehaste jaoks kehtib Eestist toodava palgi hinnale järgmine lihtne valem. Palgi hind Eesti sadamas + transport = palgi hind Soome või Rootsi tehase väravas. Lisaks on Soome ja Rootsi tehaste palgatase Eesti omast kõrgem. Ometi peavad need tehased majanduslikult mõttekaks toormaterjali vedu Eestist, maksavad Eestist rohkem palka ja on endiselt elus.

Selle teadmise taustal tundub eriti huvitav, miks Eesti valitsus ja vastutavad ministeeriumid ei soovi uurida tehase võimalikku paiknemist kogu Eesti ulatuses ning on selle jäigalt vaid ühe kitsa alaga piiritlenud. Seega veel kord – miks?

Allikas: Postimees

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga