Miks  on tselluloositehase rajamiseks valitud just Tartu piirkond?

Tehase rajajad taotlevad eriplaneeringut Tartu piirkonda, kus on juurdepääs 5-10 km ulatuses mageveeressursile, olemas on logistiline võrgustik ning asukoht oleks n-ö toorme keskel.

Tartut läbiv Emajõgi on Lõuna-Eesti üks sümbolitest. Euroopa mastaabis väike jõgi – meie Emajõgi – on Eesti strateegiline loodusvara, mille veetase on suviti madal ning mille vee seisund on juba praegu halb. Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ kohaselt on Eesti kohustunud parandama Emajõe ja Peipsi järve ökoloogilist seisundit 2027. aastaks.

Tehase rajamine võib selle eesmärgi saavutamise ohtu seada. Lisaks pole Euroopa Kohtu praktika järgi tehase rajamine halvas seisus oleva veekogu äärde võimalik.

Samuti pole mitte kusagil Euroopas rajatud nii suurt tehast nii väikese veekogu lähedale. Tehase loojad toovad näitena välja Saksamaal Stendalis rajatud analoogset tehast, mis asub Elbe jõe ääres. Elbe jõgi on Euroopas suuruselt teine jõgi ja see on Stendali tehase juures üle paarisaja meetri lai. Emajõe laius Vorbuse piirkonnas ehk ühes võimalikus tehase asukohas on veidi üle 60 meetri ehk erinevus Elbe ja Emajõe vooluhulgas on enam kui kümne kordne.

Logistiline võrgustik on küll olemas, kuid arvestades planeeritud toormemahu transpordivajadusi, on see nii olemasolevale kui ka laiendatavale teede võrgustikule suur koormus – mitusada raskeveokit päevas koormab nii Tartu lähikonda kui ka maanteid, kust planeeritakse tooret tehasesse tarnida.

Millised mõjud kaasnevad piirkonnas suureneva liikluskoormusega?

Rajatava tehase piirkonnas suureneb liikluskoormus märkimisväärselt – arvestades tehase tootmismahtu hakkab tehase piirkonnas sõitma igapäevaselt ligi 260 raskeveokit. Sellest tulenevalt ei suurene vaid koormus sealsele teedevõrgule, vaid tõuseb ka müratase ning langeb liiklusohutus. Ka Maanteeamet on juhtinud asjaolule tähelepanu ning nentinud, et tehase ehitamisega kaasneb väga suur teedevõrguga seotud küsimuste hulk ja analüüsi vajadus. Näiteks tuleks analüüsida, millised on peamised veosuunad, kui palju suureneb maantee veosuundadel raskeveokite osakaal ning milline on olemasoleva teedevõrgu võimekus ja sobivus kavandatud tegevuste teenindamiseks. Lisaks tuleb liiklusohutuse tagamiseks selgitada välja vajadus kergliiklusteede rajamiseks, riigitee laiendusteks, ristmike kanaliseerimiseks, liiklussõlmede ümberehitamiseks jne. Samuti peavad tehase rajajad arvestama maanteedel kokkulepitud metsaveo koormustega ning massipiirangutega riigiteedel.

Maanteeamet on välja toonud, et nemad ei võta endale arendustegevuse võimaldamisest tingitud riigiteede ümberehitamise kohustust. Seega jääb õhku küsimus, kes kannab teedeehitusega seotud kulud ja kuidas maandatakse suureneva liiklusega kaasnevaid riske.